TEET KOITJÄRV (KRAUPMANN)

Haldusreformiprotsess Tapa piirkonnas on jõudnud põnevaima ja intrigeerivaima hetkeni – valitakse uue omavalitsusüksuse nime. Siinkohal on ajakohane heita lühipilk paikkonna nimedele.

Kõigepealt tuleb ära märkida tõsiasja, mida praegu enam tihtipeale ei mäletatagi, kuid vähem kui sada aastat tagasi oli osa igapäevaelust – ajalooliselt on kõigil vanematel asumitel Eestis kaks nimekuju – saksa- ja eestikeelne. Ametlikku saksakeelset nime tarvitati ka ametliku venekeelse nimena kuni Eesti iseseisvumiseni 1918. aastal. Samas Teise maailmasõja järel võeti vene keeles kasutusele eestikeelsed nimekujud. Nõnda, nagu Tallinn oli saksa keeles Reval, Tartu Dorpat, Rakvere Wesenberg ja Paide Weißenstein, kandis Tapa saksa keeles nime Taps. Selle nime all tunti küla ja mõisa, sest alevi ja linna tekkimise ajal saksakeelset nime enam üheski keeles ei tarvitatud.

Olgu siin esitatud valik paralleelnimesid:
Aegviidu – Charlottenhof, Ambla – Ampel, Aru – Arrohof, Imastu – Mönnikorb, Jootme – Jotma, Jäneda – Jendel, Kadrina – St. Katharinen/Tristfer, Karkuse – Karkus, Kuru – Kurro, Lehtse – Lechts, Linnape – Linnapäh, Moe – Muddis, Nõmmküla – Nömküll, Pruuna – Tois, Põriki – Porrik, Raka – Rackamois, Rägavere – Reggafer, Räsna – Resna, Saiakopli – Neuhof, Saksi – Saximois, Tamsalu – Tamsal, Tapa – Taps ja Tõõrakõrve – Annenhof.

Kumb neist nimekujudest on „õigem“ ja vanem, seda on praegu võimatu öelda. Iga nimekuju on arenenud omatahtsi ning peegeldab iseseisvaid arenguid. Selge on aga see, et eesti keeles saksakeelseid kohanimesid kunagi tarvitatud pole, kuigi võib-olla see saksakeelne nimi peegeldabki just vanimat eestikeelset nime. Olgu siin näiteks toodud Roosna mõis praeguses Ambla vallas, mille eestikeelne nimi „mäletab“ pikaaegset omanikuperet von Rosenit, kuid saksakeelne „Sonorm“ peegeldab tõenäolist vanemat eestikeelset nime „Soonurme“. Omaniku nimest on tulnud ka Pruuna mõisa nimi (alamsaksakeelne eesnimi Brun). Imastu saksakeelne nimi aga tuleneb vanast kohanimest „Männikõrve“. Samas on Aru, Linnape, Nõmmküla, Rägavere, Tamsalu, ilmselt ka Lehtse eestikeelne nimi olnud aluseks saksakeelselegi nimele. Kuid Saiakopli saksakeelne nimi pajatab meile hoopis, et tegemist on „uue mõisaga“ (Neuhof = Uusmõis).

Kahjuks ei suuda aga keegi enam paljude nimede puhul täpselt välja selgitada, milline selle algkuju võis olla. Selliste nimede hulka kuulub ka Tapa. Kuna Tapa mõisat on esmakordselt mainitud alles 1629. aastal, siis eeldatavalt on külanimi mõisanimest vanem, mis omakorda ei anna aga alust eeldada, et küla nimi eestlaste suus kujul „Taps“ kõlas. Samuti ei saa me kunagi teada, kas nime „Tapa“ algupära tapatalgute või tapmisega seotud on, sest iidsete sõnade tänapäevane kõla võib teinekord päris petlik olla. Meenutagem, et Wiedemanni sõnaraamatus on 111 aastat tagasi esitatud ka sõna „tapp“ (omastav „tapu“) (= humal) ja „tapp“ (omastav “tapi“) (= palkide ühendamise viis).

Muutusi on toimunud ka kahe vana kihelkonnakeskuse nimes, mille aladel ühinevad omavalitsused asuvad. Ambla kihelkond kandis varem nime Suur-Maarja (Groß-St. Marien, hiljem Ampel), mille naaber omakorda on Väike-Maarja (Klein-St. Marien, ka Neukirch ehk tõlkes „Uuskirik“). Kadrina (St. Katharinen) on aga varem kandnud hoopis Torvestavere nime (saksa keeles „Tristfer“). Nii Kadrina (= Katariina) kui Maarja tulenevad kirikute kaitsepühakuist.

Nimed peegeldavad meie maa arengulugu ning seetõttu peab uuele omavalitusele nime valides tegutsema tasa ja targu, et tulevased põlved meid pentsikuse, saksikuse või veidruste pärast välja ei naeraks ning aastatuhandeid vana paikkondlik nimetraditsioon säiliks ja areneks.

Avaldatud: Ühinemise Sõnumed, 2004, nr 4/6.